Sõjaseisukord. Omadused. Sõjaväeline režiim NSV Liidus

Sõjaväe režiim Vene Föderatsioonis näeb ette organisatsioonide, ametnike ja kodanike õiguste piiramise, neile täiendavate tollimaksude kehtestamise. Lisaks sellele viiakse riigi- ja kohalike omavalitsuste tegevus läbi spetsiaalselt kehtestatud korra. Sõjalist režiimi kutsutakse üles seadma majanduslikud, õiguslikud ja organisatsioonilised tingimused. Need tingimused omakorda peaksid aitama kaasa agressiooni peegeldamisele või ennetamisele.

Sõjaseisukord on üks vahend, mis võib piirata õigusi. Riik võib ka deklareerida mobilisatsiooni, territoriaalset ja tsiviilkaitset.

Sõjaseisukord sätestab, et kodanikud saavad kasutada kõiki Vene Föderatsiooni põhiseaduses sätestatud vabadusi ja õigusi, välja arvatud need, mis on piiratud riigi föderaalse põhiseaduse ja muude seadustega. Rahvastik on kohustatud järgima nendes õigusaktides sisalduvaid nõudeid.

Tuleb märkida, et sõjajärgus kui juriidiline institutsioon on juured, mis lähevad ajalooga piisavalt sügavale. See on märgitud Venemaa seadustes ja paljude välisriikide seadustes. Eri- ja erakorralised seadusandlikud aktid, mis võivad ohuolukorras peatada teatavatel territooriumidel kehtivate toimingute tegemine ja anda teatavaid täidesaatvat võimu erakorraliste volitustega, olid isegi Vana-Roomas väga olulised.

Enne revolutsioonilist Venemaad kehtestati piirialadel võitluskunstidega eeldatav oht, et riigi territooriumil sissetungi ohvriks surmavad inimesed või mõni muu riigi territoorium sisemise ohu korral.

Ajavahemikul 1941-1945 reguleeriti erakorralist olukorda NSV Liidus presiidiumi dekreediga. 1941. aastal vastu võetud akt, 21. juunil, käitus ainult sõja ajal. Dekreedi kohaselt eeldati, et sõjajärgse olukorraga piirkondades kuuluvad kõigi kaitsealade riigiasutuste ülesanded, mis tagavad riigi julgeoleku ja avaliku korra, sõjaväe nõukogudele, sõjaväelastele, sõjaväelistele piirkondadele. Piirkondades, kus seda polnud, võõrandati võimud armee koosseisu kõrgeima käsuga.

Sõjaväe võimudel oli õigus teha otsuseid, mis oleksid igale kodanikule siduvad. Kui neid ei täideta, määrati haldusvastutuse vormis karistus. Sõjaväe võimude korralduste ja korralduste täitmatajätmist peeti kuriteoks. Ebakõlakkus hädaolukordades aset leidnud aladel eeldas kriminaalvastutust. Karistus määrati kindlaks vastavalt sõjaaja seadustele. Vastuvõetud normatiivaktide kohaselt edastati kõik nende kuritegudega seotud asjad kohtusse läbivaatamiseks. Samal ajal ei kuulunud otsused ja karistused kassatsioonkaebusega ja neid saab tühistada ainult järelevalve teostamise järjekorras.

1941. aasta 30. juunil NSV Liidus sõjategevuse tingimustes võeti vastu riigikomisjoni moodustamise presiidiumi määrus (riigi kaitsekomitee). See komitee on tegelikult saanud riigi kõrgeimaks organiks. Kogu rahvastik, samuti komsomlased, sõjaväeorganid olid kohustatud täitma riigikaitsekomitee korraldusi ja otsuseid.

Majanduse olulisemates sektorites tegutses GKO volinike instituut. Nad (volinikud) olid piiramatult õigused ja vastutavad komitee tellimuste range rakendamise eest.

Tuleb märkida, et täna on õigusriigi põhimõtte eesmärk järgida humanitaarse suuna poliitika ja õigusaktide kujundamisel. Vene Föderatsiooni põhiseadus on kehtestanud ja kinnitanud kodanike vabaduste ja õiguste kahtlemata prioriteedi.